Miks droonide õpetamine koolides kinni jookseb ja kuidas sellest edasi minna
Janno Siimar / HOBIzone Saue ja Droonijalka.ee
Viimastel aastatel on droonid muutunud nähtavaks väga konkreetsel põhjusel. Jah, droonidest räägitakse sageli kui mitmeotstarbelisest tehnoloogiaplatvormist – põllumajandus, pääste, mõõdistamine, loov- ja haridustehnoloogia. Need kasutused on reaalsed ja olulised. Samal ajal on Ukraina sõda toonud droonid eriti teravalt igaühe ette: igapäevases uudisvoos, avalikes aruteludes ja köögilaua taga. Droonid ei ole enam abstraktne tulevikutehnoloogia, vaid tööriist, mis mõjutab päriselt seda, kuidas tänapäeva konflikte peetakse ja kuidas riigid oma kaitsevõimet mõtestavad.
Just see nähtavus on muutnud ka ootusi koolile. Lapsevanemad ei küsi enam, kas lapsed saavad piisavalt digipädevusi. See etapp on suuresti läbitud. Küsimus on konkreetsem. Miks droonidest ei räägita. Miks nendega ei tegeleta. Miks ei õpetata juba koolis oskusi, mis on muutunud nii selgelt ja laialt kasutatavaks.
Koolilt ja koolijuhilt oodatakse vastust ja tegevust. Kui droonid on päris maailmas olulised, siis miks ei ole need koolis päriselt kohal.
Koolilt ja koolijuhilt oodatakse vastust ja tegevust. Kui droonid on päris maailmas olulised, siis miks ei ole need koolis päriselt kohal.
Kui droon kooli jõuab
Hangitakse droon või paar ja kui see füüsiliselt kooli jõuab, algab õpetamine nii, nagu koolis on harjutud õpetama keerulist ja potentsiaalselt riskantset tehnoloogiat. Alustatakse teooriast, reeglitest, ohutusest ja vastutusest. Selgitatakse, mis võib valesti minna ja miks tuleb olla ettevaatlik. Selline ettevaatlikkus on koolikeskkonnas arusaadav. Juhuslikkus ei ole seal lubatud. Pealegi on see droon sageli kallis seade.
Selleks hetkeks, kui kõik vajalik on läbi räägitud, on tunniaeg otsas. Droon on olnud ruumis, aga mitte tegevuses. Kui lendamiseni jõutakse, siis lühidalt ja ettevaatlikult.
Mõne aja pärast on droon pigem jututeema kui kogemus. Sellest räägitakse, seda näidatakse, aga sellega ei teki püsivat harjumust ega kindlust. Keeruline tehnoloogia pannakse toimima õpetamismudelis, mis on loodud aeglasemate ja paremini etteaimatavate asjade jaoks. Anda droon õpilastele ja lasta neil omaette toimetada, ilma juhendamise ja järelvalveta? Koolis tundub see vastutustundetu ja ohtlik.
Kangelasõpetaja mudel
Kes selle siis ära teeb? Kes vastutab? Kes oskab piisavalt, et kõik oleks turvaline ja mõistlik?
Süsteemset vastust sellele küsimusele tavaliselt ei ole. Droonid ei kuulu üheselt ühegi aine alla. Need ei mahu hästi tunniplaani. Neile ei ole ette nähtud selget rolli ega aega. Nii liigub vastutus vaikselt ühe inimese sülle.
See on tavaliselt tehnoloogia- või tööõpetuse õpetaja, kellel on tehniline huvi või varasem kokkupuude droonidega. Sageli keegi, kes on niigi juba mitme rolli kandja. Temast saab inimene, kellelt oodatakse, et ta „teeks droonid ära“. Mitte otsese käsu kaudu, vaid ootuste kogunemise teel.
Sellest hetkest alates sõltub kogu droonitegevus koolis ühe inimese ajast, energiast ja enesekindlusest. Kui need on olemas, tekib klubi, ring või projekt. Kui need kaovad, kaovad ka droonid. Süsteem ei kanna.
Olen ise huviringide läbiviija ja näen sama mustrit ka huvihariduses laiemalt. See mudel kulutab inimesi. Näen seda nii enda peal kui ka kolleegide peal.
Seda võib nimetada kangelasõpetaja mudeliks. Haridussüsteem eeldab vaikimisi, et kusagil on alati keegi, kes võtab rohkem vastutust, kui ametijuhend ette näeb. See võib lokaalselt töötada, kuid ei ole skaleeritav ega õiglane. Kooli võimalused sõltuvad juhusest, mitte süsteemsest disainist. Ressursid ja ligipääs ei jaotu ühtlaselt.
Droonide puhul on see probleem eriti selge. Tegemist on tehnoloogiaga, mis nõuab kehastunud oskust, pidevat harjutamist ja kindlust. Seda ei saa edasi anda ainult seletades. Kui õpetaja ise ei lenda, ei teki ka õpilastel võimalust päriselt õppida.
Miks ainult huvilistest ei piisa
Süsteem eeldab, et õpetaja teeb teema huvitavaks ka neile, keda see algselt ei kõneta. Kogu motivatsioon peab tulema inimese kaudu.
Praktikas tähendab see, et droonidega jõutakse eelkõige nende lasteni, keda droonid niigi huvitavad. Need, kes otsivad tehnilisi hobisid, leiavad tavaliselt tee nendeni nagunii.
Probleem on mahus. OSKA raportid näitavad, et Eesti vajab igal aastal tuhandeid noori rohkem tehnika- ja inseneeriavaldkonda. Ainult huvilistele lootma jäädes ei teki kriitilist massi. Mida keerulisem on tehnoloogia, seda enam sõltub osalus õpetaja isiklikust energiast ja karismast. Ja seda kitsamaks jääb ring, kes üldse kaasa tuleb.
Mida ma ise näen
Olen seda kõike näinud ka väga praktilisel tasandil. Koolikapid on täis europrojektide raames soetatud droone või pigem nende jäänuseid. Katkised raamid. Puuduvad propellerid. Akud, mille kohta keegi enam ei tea, kas neid tohib kasutada. Need kapid on heade kavatsuste füüsiline jälg.
Pean igal nädalal vastama mitmele pöördumisele stiilis „soovime koolitust ja droone oma koolile“. Sageli on juba kirja lugedes selge, et puudub arusaam, mida täpselt tahetakse ja milleks.
Droon kui sõna on olemas ja kuum, aga sisu on udune.
Droonid ei ole valdkond, kus koolitamiseks piisab heast esinemisoskusest. Häid koolitajaid on vähe (kümne ringis, mitte sadu) ja nende koormus on juba suur. Samal ajal on tellijate ootused ebaühtlased.
Kui tuua paralleel mujalt, siis see on natuke nagu surve õpetada lapsi pilli mängima olukorras, kus otsustajad ei tea, et olemas on oboe ja viiul, parmupill ja klaver, orel ja trummid. On lihtsalt „pill“. Ja siis imestatakse, miks keegi ei edene, miks instrumendid seisavad kapis ja miks õpetaja ei jaksa.
Õpitav süsteem ja sotsiaalne formaat
Kõiki ei paelu tehnoloogia kallal nokitsemine. Kõiki ei motiveeri järsk õpikõver, üksiolemine ja pikad harjutustunnid.
Paljude laste jaoks on olulisem koos tegemine, liikumine ja meeskond. Need on sageli ekstraverdid ja eestvedajad. Traditsiooniline tehnoloogiaõpe eeldab vaikset keskendumist ja individuaalset süvenemist ning jätab nad kõrvale.
Õpitav süsteem töötab teistmoodi. Osalema tullakse erinevatel põhjustel. Võit, liikumine, kuuluvus. Näiteks spordis ei alusta lapsed reeglite, biomehaanika või treeningteooriaga. Nad hakkavad mängima. Alles siis tekib vajadus tehnika, taktika ja harjutamise järele. Sama loogika kehtib ka tehnoloogia õppimisel. Tehniline huvi võib tekkida hiljem.
Õpetaja ei pea huvi esile kutsuma. Tegevus ise tõmbab kaasa. Eesmärk on selge. Reeglid on arusaadavad. Eksimine on normaalne. Õppimine toimub kõrvuti tegutsedes. Just sellist keskkonda vajavad droonid koolis. Mitte rohkem juhendeid, vaid formaati, kus õppimine ei sõltu kangelasõpetaja olemasolust.
Droonijalka kui üks praktiline lahendus
Droonijalka on meeskonnamäng droonidega, mis on disainitud koolikeskkonda silmas pidades. Droonid ei ole ohtlikud. Nad on koguhinnalt väga odavad võrreldes muude droonisüsteemidega. Nad on kaitsevõrega kaitstud ja ei lähe väga lihtsalt katki. Lend toimub siseruumides, piiratud alal. Eesmärk on lihtne – lüüa väravaid ja võita mäng. Rollid on jaotatud ning igaühel on koht meeskonnas. Senine kogemus ütleb, et igaüks saab selle drooni juhtimisega hakkama peale 5 kuni 10-minutilist katsetamist.
Õpetaja roll muutub. Ta ei pea olema drooniekspert. Ta loob raami, hoiab reegleid ja toetab protsessi. Tehniline kindlus kasvab koos õpilastega. See aga tähendab, et nõudlikud pilgud ei pea olema enam pöörduma automaatselt tehnoloogiaõpetaja suunas, juhendaja rolli võib võtta pea iga õpetaja või vabalt ka kaasõpilane.
Droonijalka ei ole eesmärk omaette. See on sisenemispunkt. Sealt edasi on loomulik liikumine droonide parandamise, ehitamise ja seadistamise suunas.
Praktikas osalevad tüdrukud ja poisid võrdselt. Sisenemislävi ei eelda varasemat tehnilist enesekindlust. Koos saavad mängida eri vanuses õpilased. Eestis on liikumine juba käivitunud. Esimesed turniirid on peetud ja koolid liituvad.
Sügisest stardib Eesti Droonijalka Liiga. Peagi avanevad paar avalikku mänguväljakut, kus igaüks saab käe külge panna. Droonijalgpalli ja tehnoloogiahariduse laiem arutelu jätkub ka Haridustreffil 2026.
Kokkuvõtteks
Tahe ja inimesed on koolides olemas. Probleem tekib siis, kui uus ja kiiresti arenev tehnoloogia pannakse toimima õpetamismudelis, mis on loodud aeglasemate ja paremini etteaimatavate asjade jaoks.
Süsteem, mis toetub kangelasõpetajatele, annab juhusliku tulemuse. Kui tehnoloogia eeldab varajast huvi ja valmisolekut nokitseda, jääb suur osa lapsi ukse taha.
Eesti vajab noori, kelle jaoks tehnoloogia muutub normaalseks. Seda ei saavuta üksikute huviringide või entusiastide najal, vaid keskkondadega, kuhu on lihtne sisse astuda ja kus huvi tekib tegevuse käigus.
Kui tahame skaalat, peame muutma keskkonda, mitte inimesi. Õpetamiselt õppimisele. Individuaalselt motiveerimiselt sotsiaalsele osalemisele. Tehnoloogia ei pea olema identiteet. Alustuseks piisab, kui ta on osa ühisest tegevusest.